Üks päev Hiinas

„Tere! Olen Hiina avaliku julgeoleku ministeeriumist ning sooviksin teada teie tänaseid päevaplaane“ pöördub meie poole erariides, kuid uhkelt töötõendit kõrgel näo ees hoidev heatujuline noormees. Arvestades senikogetut paneb imestama tema ladus inglise keel, sest eelneval õhtul Changbaishani lennujaamast südaöisel ajal kümneid kilomeetreid eemal Songjianghe nimelisse, Hiina mõistes külasuurusesse asulasse jõudmine tundus takerduvat täieliku ja mitmepoolse tummkeelsuse taha. Ei aidanud kehakeel ega telefoni laetud suhtlusrakendused – Kirde-Hiinas Põhja-Korea piiride vahetus lähetuses asuv piirkond on Hiina mõistes perifeeria, kuhu väliskülalisi satub harva. Hiinas on hotellid kohustatud informeerima julgeolekuorganeid kõikidest väliskülalistest ning niiviisi võtabki öine sissepääs kõvasti üle tunni. Sellest enamuse võtab Eesti passi 360-kraadine uurimine, peavangutused, uuesti süvenemise katse,saateks pahane mõmin ja ninaluristamine. Äsja oma kütmata eeskojas unne suikunud paksus värskes nohus vaevlev teenindaja on meiega püstihädas, kuid linade vahele meid lõpuks lubatakse.

Tumen ja Yalu - eraldatuimad,kuid ühendavad jõed
Julgeolekuametite nõudeid peavad täitma majutusasutused üle kogu Hiina, kuid tundlikel piirialadel Põhja-Koreaga on reeglid karmimad. Kui veel kolm aastat tagasi olid looduslikult kaunid ja ajalooliselt ning päevapoliitiliselt laetud piiriteed külastajatele avatud, siis peale Põhja-Korea diktaatori Kim Jong Uni agressiivset tuuma- ja raketikatsetuste seeriat kehtestatud sanktsioonid on ka Hiina mures piiridel toimuva pärast. Pole saladus, et kahe riigi ligi 1500km piirist olulisel osal toimub aastakümneid kestnud salakaubandus ning selle maht võib ületada isegi Põhja-Korea vähese mõõdetava ametliku majanduse oma. Kahte riiki ühendavad põhjas Tumeni, lõunapool Yalu jõgi ning nende ülemjooksud on kohati niivõrd kitsad ja madalad, et võimaldavad märgade püksisäärtega lõppevat üle jalutamist. Loomulikult on jõkke uppunud ajaloos sadu ületust katsetanuid – kes uppudes, kes tagantpoolt tulistatuna (2018.aasta kevadel jäädvustatud episood smuugledaja õnnetust uppumisest piirületusel Hyesani lähistel). Piirikaubandus on loomulikult illegaalne, kuid päriselus ametivõimude poolt heakskiidetud kaubitsejatele mõlemal pool jõge turvaliseks muudetud „Elu liin“. Kõigil osapooltel on mängus tulusad huvid. Põhja-Korea olemasolust sõltuvad ka piiriäärsed Hiina külad ja linnad. Erinevalt eelmiste Kimide tuumaambitsioonide talumisest on Kim Jong Uni nooruslik uljus ka Hiina välja vihastanud ning seetõttu liitus riik karmide ÜRO sanktsioonidega  ning on asunud neid ka pretsedenditult sisuliselt rakendama. Piirangud avaldavad Põhja-Korea majandusele ja inimeste hakkamasaamisele selget mõju, kuid kahjustavad ka miljonite Hiina poolel elavate inimesti elukvaliteeti. Põhja-Koreaga suures mahus legaalselt kaubelnud ettevõtted seisavad või on sunnitud 50-eurose kuupalgaga töötavate põhjakorealaste asemele palkama 500 nõudvaid hiinlasi. Illegaalse kaubavahetuse traditsioon on üle 50 aasta vana ning seda inertsist veerevat ratas niivõrd hõlpsasti ei peata  -  kauplemine jätkub väiksemas mahus, ettevaatlikumalt organiseerituna ning varjatult. 

Hiina - Põhja-Korea piiritara Dandongi lähistel

Üleilmselt tõsiseltvõetavate riikide klubisse ihkav Hiina on sunnitud piiridel toimuvat kiivalt varjama. Just selles peitub liikumispiirangute kehtestamise peamine põhjus. Hiina on raporteerinud kogu piirijoont katva elektroonilise valve ning füüsilise piiritara valmimisest, kuid päris tõene see väide ei ole. Tupikteedel, milliste teine ots viib vaid Põhja-Koreasse, tulevad suunaga Hiina keskmaa poole söelastis veokid (P-Korea kivisütt sanktsioonid Hiinal osta  ei luba), üle Yalu jõe parvetatakse Põhja-Koreasse vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea armee kaupleb kulla ja narkootikumidega. Hiinast liigub üle jõe suletud Koreasse olmeelektroonikat, riideid ja toidukaupu. Hiina poolele tagasi näiteks Põhja-Korea kalatooted, loodusravimid, alkoholi. Piirkonniti on Hiina külad hädas näljaste põhjakorealastest jooksikutega, sealhulgas ka armeest, kes ei ole pidanud paljuks toiduvarguselt tabamisel ka tappa. Iga taoline piiriülene tapatöö tekitaks naabrite vahel rahvusvahelise skandaali, kuid mitte selles puzles. Stabiilne varjatus on Hiinale oluline.

Topelt vikerkaar ja propagandistlik maavärin
Asume Songjianghest teele varahommikul, julgeolekuohvitserile looduspargi külastamise plaanidest rääkides. Otseselt ei valetagi, lihtsalt osa jääb rääkimata. Külastame tõepoolest enne piiridele suundumist korraga kahes riigis asuvat ning korealastele püha mäge, Paektu vulkaani. Paektu omab mõlema Korea mütoloogias erilist rolli, sest just selle mäe jalamil on korea rahvus alguse saanud. Põhja-Korea on teooriat edasigi arendanud ning mätsinud selle tohutusse ideoloogiakastmesse. Mäe

Paektu mägi. 3/4 kaldast kuulub Põhja-Koreale

lähistel olla sündinud Kim Jong Il (1942-2011), kelle sünnihetkel tekkinud topelt vikerkaar, uus täht ning puudele revolutsioonilise sisuga hüüdlaused. Viimased kadusid kui üks bioloogist Jaapani turist julges kahelda imede toel märgistatud puude vanuses. Kim Jong Il on tegelikult sündinud aasta varem ning hoopis Venemaa Kaug-idas. Tema surma ajal 2011. aasta detsembris lõpetasid linnud Paektu kandis lendamise, jää praksatas kraatris kõrvulukustavalt ning maad väristavalt. Hiina seismograafid sündmust siiski fikseerida ei suutnud.

Hiina jaoks kannab mägi nime Changbaishan ning tegemist on avastamata matkapärliga.

Laskudes Paektult ning taaskohtudes palgatud autojuhiga nõuab viimane paaritunnise ja ammu ette  planeeritud reisi eest lisaraha. Siinkohal tuleb ära kirjeldada suhtlusmeetodid keskkonnas, kus kohalikud räägivad vaid mandariini või johtuvalt ümbruskonnast ka korea keelt ning meie ei saa aru muust, kui terest ja aitähist. Tuleb küll siiralt imestada, mismoodi saadi sarnase probleemiga hakkama enne nutitelefonide ajastut, sest kogu järgnevate päevade suhtlus toimub vaid tõlkeäppidesse tekstide toksimisega, mille telefon siis teisel poolele ette jutustab. Sel moel peame maha vägagi pikad vestlused, kuigi sageli tahtnuks kiirusel 130 km/h kihutavat autojuhti vaikima sundida. Õnneks on teed Changbaishani regioonis laiad, hea asfalti ja vähese liiklusega, kuid Suure Venna poolt jälgitud. Lisaraha autojuht peale mõningasi mõttevahetusi siiski ei saa. Kahtlus, kas piirialadeni üldse jõuame, süveneb.

Sisenemine piiritsooni
Esimene sõjaväeline kontrollpunkt on umbes paarkümmend kilomeetrit enne piiriasulaid Changbaid Hiina ja Hyesani Põhja-Korea poolel. Autod peatatakse ning ülekuulamine algab. Tummkeelsusest ning eksootilise riigi passist on kasu, meeleolu on sõbralik ning sõdurid suhteliselt hädas. Kuidas autojuht meie reisisihti ja eesmärki neile serveeris, ei ole selge, kuid peale veerandtunnist kinnipidamist oleme vabad. 

Tee lookleb allamäge Yalu jõe suunas ning õige pea avaneb esimene vaade tumedatele Põhja-Korea mägedele. Hiina poolele jääv Changbai linn on hoogsas moderniseerimiskeerises. Terveid linnaosi lammutatakse, et teha ruumi moodsatele kortermajade rajoonidele. Sõiduteed on sirged ja siledad, Yalu kaldapealsed kenadeks jalutusaladeks muudetud. Rahvast on liikvel minimaalselt. 360 kraadi vaatavaid kaameraid on isegi Hiinale ebaproportsionaalselt massiliselt. Näo- ja numbrimärgi lugemisvõimekusega  jälgimissüsteemid võimaldavad mistahes hetkel tuvastada iga Hiinas kulgeva sõiduki ning hoida silma peal ka kodanikel. Hiina on politseiriik, kuid see, mis paistab üle jõe, selle vanamoodsamatega vahenditega brutaalsem versioon.

Horrorfilm otseülekandes
Hyesan Põhja-Korea poolel on Tartust veidi suurem linn, mis kaasajal tänu oma lähedusele Hiinaga naudib riigi keskmisest mõnevõrra vähem masendavat majanduslikku olukorda, kui mitte alati pole

Hyesani argipäev

see olnud nii. Põhja-Koread 1996-1999 laastanud ja üle miljoni inimelu nõudnud näljahäda oli siinkandis tänu keerulisele kliimale (talved on erakordselt külmad ja pikad) ja perifeersele asukohale tõeliselt ränk. Hiina poolelt võis loetud kuude jooksul jälgida olulise tööstuslinna väljasuremist. Tehased lõpetasid töö, hoonetelt varastati aknad-uksed, elektriliinid võeti maha, raudteetransport jäi seisma. Jõepromenaadilt võis vaadelda Hyesani tänavatel näljasurmast langenud inimesi, surnud hulpisid jões. Koduloomad, linnud ning isegi konnad kadusid. Mägede küljed raiuti paljaks, kuna muud küttelahendused lakkasid töötamast. Hyesani näljahädaaegseid õudusi tunneme paremini tänu kahe ikoonilise põgeniku, raamatu „Seitsme nimega tüdruk“ (ilmunud ka eesti keeles) autori Lee Hyeon-seo ja Park Yeon-mi (In Order to Live: A North Korean Girl's Journey to Freedom) masendavate lapsepõlvekirjelduste kaudu. Hyesani linna, mis tänagi mattub ööseks kottpimedusse, paistis juba 30 aastat tagasi Changbai kirgas valgus, mis sundis ja sunnib tänaseni  kümneid ja sadu  langetama raske põgenemisotsuse, jätma oma pered ning asuma eluohtlikule teele läbi Hiina Kagu-Aasiasse. Esimene riik, mis põgenikke tagasi Põhja-Koreasse ei saada, on Tai. Vaadake nüüd vahepeal gloobust.

Väheseid videokaadreid näljahädaaegsest Põhja-Koreast.

Pargime auto kaldaäärsele sõiduteele ja ronime turistidele mõeldud vaatetorni otse jõe kaldal. Vaade mõnikümmend meetrit eemal asuvale Põhja-Koreale on rusuv. Erinevalt paraadpiltidelt tuntud näidispealinnast Pyongyangist on Hyesan mudaste ja auklike teedega asula, kus vaheldumisi on väga vanad ja lagunenud elumajad ning veidi kobedamad kortermajad. Põhja-Korea korraldab igal kevadel enne Päikesepäeva (15.aprillil, kui peetakse igavese presidendi Kim Il Sungi sünnipäeva) ülemaalist kaunistamiskampaaniat, mille käigus võõbatakse aiad ja majad värskemaks. Tänu sellele on

Paremkaldal Hiina, vasakul Põhja-Korea

märkimisväärne osa kortermajade rajoonidest ajapikku pääsenud välja oma hallist värvigammast, kuid tegemist on vaid fassaadide kaunistamisega. Hoonete rõdud on massiliselt kaetud väikeste päikesepaneelidega, mis annab tunnistust kroonilisest elektripuudusest. Elektrit jagatakse Hyesani kandis endiselt vaid paariks tunniks päevas, riigipühadel mõned boonustunnid lisaks. Kevadel 2018 lammutati maha kvartalijagu amortiseerunud elamuid, mille asukad pidid samaks sügiseks, vahetult enne pakaselist talve, saama pinnad asemele rajatavasse kortermajja. 2019.aasta kevadeks majad veel valminud ei olnud ning info enne talve kodutuks jäänute hulgas tekkinud protestilainest levis ka üle piiride.

Naine kui vahend
Kogu regioonis on Hiina poolel märkimisväärne hulk põhjakorealannasid, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks. Hiina ühe lapse, aga peamiselt „laps on laps, peaasi, et poiss“ loogikale allunud pereplaneerimispoliitika on tekitanud just perifeeriates kroonilise naiste puuduse. Probleemi üritatakse lahendada põgenikena üle jõe tulnud

Songjianghe - 30 km Põhja-Korea piirist

naiste müümisega illegaalseteks abikaasadeks kohalikele farmeritele. Korealased on hiinlaste jaoks alamklass ning seetõttu kohtab armastust neis pragmaatilistes peremudelites harva. Sageli vajatakse naist vaid järeltulijate soetamiseks ning eesmärgi piisaval saavutamisel loetakse investeeringut tasunuks ning põhjakorealannast naine kupatatakse kodust minema. Hiinlase ja korealase suhtest sündinud lapsed on häbiks ka korealannadele (Põhja-Korea hindab uhkusega tänaseni natsidelt tuttavat rassipuhtust) ning seetõttu emad oma lastest enam kunagi midagi ei kuule. Selliseid hüljatud naisi püüab piirilinnades arvestatav vägi Hiina politseijõude ning eduka tabamiseni viiva vihje eest ootab vilepuhujat ligi 500 eurone boonus. Hiina, kes on liitunud peamiste põgenike temaatikat reguleerivate lepetega maailmas, sülitab neist iga kui viimase peale suure läraka.

"Tehke oma pildid ära, kohe tuleb julgeolek..."
Pildistan kiiresti ja palju, mis tagantjärele osutub heaks otsuseks, sest edasine meenutab juba poliitilist trillerit. Vaatetorni all Põhja-Korea vanu rahatähti ja sümboolikat müüv Hiina taat vaatab mu pika teleobjektiivi klõpsumist ammu kahtlustavalt, kuid kiireks läheb alles autojuhi käeviibete peale. Naeratav ja natuke totakas ilme ei jäta autojuhti ka nüüd maha, kuid näpud toksivad tõlkemasinal hieroglüüfe telefoni kuidagi närviliselt. „Julgeolek tuleb meid kohe küsitlema, ma teen

teist veel ühe kiire pildi“. Lisaks peegelkaamerale teeme jäädvustusi ka mobiiltelefoni, mis päästab hiljem meie fotod. Autojuhi positiivne paanika tundub ülepingutusena, kuid mees on järjekindel ning ilmselt teab, millest räägib. „Kaome siit jõe äärest ja ma viin teid üles mägedesse parki, kus naaberkalda vaatlemine (mitte pildistamine) on lubatud. Seal kohtume ka julgeolekuametnikega“. Autojuht on sarnaste kogemustega selgelt harjunud. Julgeolek esitab linnas viibivatele võõrastele, ka hiinlastele, sageli küsimusi. Inimesi peetakse kuni ööpäevaks kinni. Võõrad linnas öömaja võtta ei saa. Tänu varasemale kogemusele Põhja-Koreas pildistamisele on teema mulle tuttav ning peidame mälukaardi autosse, jalamattide alla. Autojuht palub valida just minu jalgealune, juhuks kui…. Veerandtunnine sõit viib meid linna kõrval asuvasse parki, mille olemusse ei ole kuidagi jaksu või huvi süveneda, sest ees on ootamas kohtumine Hiina võimuesindajatega ning kuigi juhil tundub olevat piisavalt kogemuslikku enesekindlust, ei ole meie tunne ülearu tugev. Vaade Lingguangi pagoodi juurest Yalu orule on kahtlemata lummav. Selge ilm pakub vaadet kümnetele ruutkilomeetritele Põhja-Koreas, samuti värvigammade ning teede kattematerjalide toonide erisusele kahel pool piiri. Pildistamine on taaskord keelatud, kuid ignoreerin seda. Kui tuleb kustutada, siis kustutame. Masinas on suhteliselt tühi varukaart, kuhu oleks mõttekas mõned kaadrid siiski klõpsida, et kange kaamera ennast ikka usutavana tõestaks.

Julgeolekutöötajad saabuvad kahe sõiduautoga, kannavad tavapäraseid igapäevarõivaid ning on

Vaade Changbaile ja Hyesanile Lingguangi pagoodi pargist

valdavalt vanuses 25. Minu enesekindlus taastub, kui on näha nende pealiskaudsus ja tegelik huvipuudus. Passide sisu mehi suurt ei huvita, küll aga rahusigareti imemine autojuhiga tema kulul. Noored inspektorid on päeva taaskord kirja saanud ning kuigi seekord ei õnnestunud paljastada suurt välismaist luurele tulnud meediakontserni, tabati siiski pika objektiiviga potentsiaalselt tundlikku infot nuhkiv välismaalane. Sellega on siiski meie Changbai külastus sunnitult lõppenud ning operatiivauto püsib kuni esimese kontrollpunktini maanteel visalt sabas. Sarnast eskorti saavad tunda kõik vahele jäänud ajakirjanikud ja liigselt uudishimulikud. Kauba peale pakutakse kõikide fotode kustutamist. Meie mälukaart ootab jalamati all viimast inspektsiooni. 

Vanatehnika päästev roll
Sõjaväestatud piirivalve kontrollpunktis on poistel seekord aega enam. Palutaks lahkuda autost, et see üle vaadata. Mul ripub kaelakotis kolm kilogrammi peegelkaamerat, kuid selle peale mobiiliajastul

Põhja-Korea ühisfarm

pildistamisega harjunud noorukid ei tule, et keegi võib fotode tegemiseks sellist koormat kaasas tassida. Küll rullitakse usinalt läbi mobiiltelefonide galeriid ning esitatakse kohati otsituna tunduvaid küsimusi. Oleme usinate pildistajatena alati kodustele saatmiseks telefoniga klõpsutanud ning seetõttu ei tundu kümnetele varasematele piltidele Pekingi vaatamisväärsustest mõned Changbai pagoodide pildid kuidagi kahtlasena. Telefoni tehtud piiriülesed kaadrid Hyesani viletsusest on selleks hetkeks mobiilivõrgu kaudu juba globaalselt vägevasse arvutivõrku saadetud, kust need hiljem kenasti välja õnnestub õngitseda. Tuleb tunnistada, et meil oli õnne. Veel nädal enne reisi tundus piirialade külastamine välistatud. Hiina vedas piirkonda hulgaliselt sõjatehnikat, samuti valmistuti võimalikuks Põhja-Korea põgenikelaineks. Viimasele kahtlusele andis alust teadmine, et just samal ajal korraldati suur humanitaartemaatiline õppus põgenikelaine ohjamiseks. Püstitati ajutisi telklaagreid, harjutati toitlustamist ning testiti meditsiiniteenuste pakkumist korraga riiki saabuvatele suurtele hulkadele. Põhja-Korea testtuumapommid plahvatasid vähem kui 200 kilomeetrit eemal Punggye-ri polügonil ning pinge Põhja-Korea ja USA vahel oli just ületamas kõige kriitilisemat haripunkti.

Changbaist on teoreetiliselt, aga veel ka vaid mõned aastat tagasi praktikas, võimalik sõita mööda

Etendus päevatuuril Põhja-Koreasse, Sinuiju lasteaeda

ühte maailma kummalisemat piiri sadu kilomeetreid, kuid tänaseks on maanteed lakkamatute kontrollpunktide ja kaamerate vaateväljas. Lisaks turistlikule huvile kinnitab oluliselt tõhustunud piirikontrolli ka põgenike arv. See on Kim Jong Uni võimuperioodil oluliselt langenud. Sarnaselt Hiinale saab ka Põhja-Korea pool peagi kogu piiri ulatuses toimiva elektroonilise valve, tagades ülepääsu vaid kontrollitud taustaga smuugeldajatele. Hiinal on kõriauguni Korea sõdurite kuritegudest Hiina piirikülades. Oluliselt kaugemale mööda piiri saab sõita näiteks Dandongi linna lähistel, kus Yalu deltast algavast linnast saab piiriäärseid alasid vaadelda kümneid kilomeetreid ülesvoolu. Seda on võimalik teha ka paati rentides. Põhja-Korea poolel on võimalik käia päevatuuril Sinuiju linnas, kus turistide jaoks on avatud üks osa kesklinnast ning mõned korrastatud tehased, lasteasutused ning muidugi ei pääse kummardusest kahe kõrilõikaja, isa ja poja, Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili hiigelkujudele. See kõik toimub täna ja praegu ning 21.sajandi suurim vangla jätkab oma võigast eksperimenti.

Vaata lisaks:
Loe lisaks sama reisi ülevaatlikumat kokkuvõtet
Lühivideo Changbaist ja Hyesanist
ABC dokumentaal Põhja-Korea ja Hiina piirialadelt 
Kimlandia - soomekeelne raamat YLE Hiina korrespondendilt, mis kirjeldab samalaadset kogemust põhjapoolsematel aladel Hiina ja Põhja-Korea piiril

PS. Loos mainitud autojuhilt olen küsinud luba loo avaldamiseks ning kirjeldasin ka loo fookust ja tonaalsust. Juba kohapeal oli märgata inimese ilmselget kahjurõõmu ja kogemust meetoditest julgeolekuga ringikäimisel. Koputused koduuksele teda ei häirivat, neid tulevat ikka ette. Hiina võimudel on kindlasti olemas meie ja autojuhi passiandmed. Olles kursis samalaadsete, aga ka oluliselt mõjukamate reisijate lugude ja kohalike taustajõudude saatusega, pole minusugusel hobireisijal põhjust südametunnistuse piinadeks. Küll on autoril või väljaandel võimalik reisiloo avaldamise korral saada telefonikõne Hiina saatkonnast. Kajastused kirjeldatud piirkonnast olid veel mõni aasta tagasi regulaarsed, kuid nende avaldamise arvukus on viimastel aegadel oluliselt vähenenud. Belt and Road initiative?

Hiina piir esiplaanil, Põhja-Korea oma taamal

Keerukamad piirid on mind alati köitnud. Alguse sai kõik 1989.aasta sügisel Ida-Saksamaal pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav müür mõtted pöördumatult peas liikuma pani. Kuigi maailm liigub taas pigem tarade rajamise suunas, on olemas paiku, kus füüsilise piirde puudumisest hoolimata elavad rahvad hämmastavas eraldatuses. Üks selline paik on Hiina ja Põhja-Korea piir, mis kulgeb valdavalt Tumeni ja Yalu jõgesid mööda ning peidab endas 21.sajandisse mittesobivaid lugusid.

Kaasaegsetest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist ning nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast demilitariseeritud tsooniks nimetatakse. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, kõik vaid tsoonis aegateenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik?  Järgnevate näidete toel saab olukord ehk veidi selgemaks.

Paektu mäel

Kirde-Hiina ei ole kindlasti turismipiirkond. Ühendused Hiinagi mõistes kauge kandiga on siiski

Changbaishan ehk korealastele Paektu mägi

rahuldavad ja ümberistumistega lend Pekingist kauni Changbaishani loodusparki viivasse lennujaama kestab paar tundi. Küll aga võib lendude vahel olla tunde ooteaega ning sagedasti jäävad reisijate puudumisel lennud üldse ära. Siinkirjutajal õnnestus lennata suure Airbusiga, kus täidetud oli ehk 15 istekohta. Teenindav personal oli igaljuhul vaid napis vähemuses. Changbaishan on üks pühadest vulkaani kraatris asuvatest mägijärvedest, kuid hoopis olulisem on mägi korealastele, kelle territooriumile pool mäest ja järvest jääb. Korealaste jaoks kannab mägi nime Paektu ning on koht, kust korea rahvus alguse sai. Paektu on püha mägi kogu Korea jaoks, kuid Põhja-Korea on selle pannud selgelt ideoloogilise vankri ette. Mäe pildiga algab

Lõunakorealane mäel

igapäevane Korea kesktelevisiooni programm, selle vaateid kohtab rahatähtedel ning avalikes asutustes asuvatel maalidel. Kõik kolm põlvkonda Kim’e on korduvalt roninud mäele ning Põhja-Korea mütoloogia järgi on Kim Jong-il mäe all hütis ka sündinud. Viimane väide on muide vale, keskmine Kim on sündinud Venemaal. Riigi rajaja Kim Il-sung sooritas oma suurimad vägiteod Jaapani okupatsiooni vastu samuti Paektu regioonis. Kim Jong-ili surmapäeval 2011.aasta detsembris olla järvejää taevani kostva praksatusega purunenud. Huvitav, et Hiina pool seda seismoloogilist imenähtust ei suutnud fikseerida. Küll aga on saanud kirja mitmed maavõnked, mis on põhjustatud sadakond kilomeetrit eemal asuvast tuumakatsetuste polügonist, mis viimase vesinikupommi puraka ajal 2017.aasta sügisel väidetavalt olla kokku vajunud, tappes kümneid tunnelitesse jäänud töölisi. Et mägi on püha kõigile korealastele, annavad tunnistust mitmed lõunakorealaste seltskonnad, kes mäel vaatega Koreale pikki palveid loevad ning seejärel lärmakalt ühispilte klõpsivad.

Aprilli lõpus piirkonda külastades peab olema valmis lumeoludest tingitud keelule mäele minna, kuid teisel katsel see siiski õnnestus. Küll aga ei lubata sulalume tingimustes mäele ise matkata ning ainus võimalus on mootorkelkude kasutamine. Olles valmistunud tõsiseks mägipäevaks oli

Põhja-Korea linn Hyesan. Paremkaldal on juba Hiina

matkavarustuses buraaniga poole tunniga mäetippu saabumine üsna halenaljakas, kuid paratamatu. Soovitan kaasa võtta binokli ning fotosõpradel võimalikult laia ulatusega objektiivi, sest kraater ja sellega piirnevad mäed ei kipu korraga kaadrisse mahtuma. Samuti võiks enne uurida korrektselt Hiina ja Põhja-Korea piirijoont, sest see kulgeb vaid mõne meetri kauguselt vaateplatvormist ning kraatri serval jalutades on oht sattuda mitte just sõbralikku naaberriiki, kes halvemal juhul eksinuid mitu päeva Põhja-Koreas kinni peab. Piir on tähistatud maaslebavate kividega ning võib jääda teadmatuse korral nähtamatuks. Lisaks Paektule või siis hiinlastele tuntud Changbaishanile ümbritsevad mäe Hiina poolset külge võimsaid kanjonivaateid pakkuvad jõesängid, metsarajad ning sajameetriste kukkumistega kosed. Vaadates looduspargi taristu ulatust ja suurust, ei  taha ette kujutadagi milline möll võib seal toimuda tipphooajal, kuid aprilli lõpupäevil oli paika egoistliku eestlasena külastada väga meeldiv. Mäe „baaslaagriks“ ja umbes 50 kilomeetrit eemal asuv Songjianghe väikelinn (60 tuhat elanikku vist kvalifitseerub Hiinas siiski külaks?) on ebahiinalikult väike ja rahulik, kuid kirju ja vilkuva kesklinnaga asula. Reisi lõpuni toidutopis parimaks jäänud road said maitstud just siin ning sellest grillsöelõhnalisest paigast oli väga raske lahkuda.

Kokkupuude Hiina julgeolekuga ning salapildid

Jätkame kulgemist mööda piirijoont lõuna suunas. Mitte kaugel Changbaishani piirkonnast asub

Hyesani tumedam pool

põnev piirilõik, kust pärinevad lähiajaloos olulised uudised, mis kajastavad Põhja-Koreast põgenemisi, piiriülest kaubandust ja smuugeldamist ning millel on jõhker näljahädaga seotud minevik. Otse piiril asuv Põhja-Korea suuruselt kolmas linn Hyesan ja Hiina Changbai elavad juba dekaade nagu sukk ja saabas, eraldamas vaid Yalu peenike ülemjooks. Vaatamata füüsilise piirdetaristu puudumisele on aga vahe elukvaliteedis, nii majanduslikus kui vabadusi puudutavas, silmaga nähtav. Ühel kaldal kaasaaegne keskmise suurusega Hiina asula, teisel lagunenud hoonete ja teedega Põhja-Korea oma. Tõele au andes tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale Kim Jong-uni võimuletulekut majanduslikku heaolu oluliselt kasvatanud, kuid varajase kapitalismi metsikused (ega asjata peeta Põhja-Koread täna maailma liberaalseimaks majanduseks, sest reegleid on veel väga vähe) on teoreetiliselt klassivabas

Toit 27.aprilli tippkohtumiselt - Pyongyangi külmad nuudlid

ühiskonnas vahesid veelgi suurendanud. See on märgatav ka Hyesanis, kus räämas külaelu kõrval on klaasfassaadidega moodsaid kortermaju ning sõidavad luksklassi maasturid kõrvuti kondiaurul liikuvate kaubakärudega. Kim Jong-uni 2013.aastal alustatud kaunistamiskampaania on jõudnud ka Hyesani – oluline osa kortermajadest ning tootmishoonetest on värske kireva värvkatte saanud ning üldmulje võhikule petlik. Hyesanist pärineb ka eesti keelde tõlgitud menuki „Seitsme nimega tüdruk“ peategelane Lee Hyeon-seo ning palju võrreldes raamatukangelase linnas veedetud ajaga ilmselt muutunud ei ole. Põhja-Korea on küll majanduslikult varasemast liberaalsem, lubatud on turukaubandus ja saaduste endatarbeks kasvatamine, kuid liikumis- ja arvamusvabadust surub võimu kõikumist kartev Kim maha aina repressiivsemalt. Võimalike ebastabiilsuste kartuses on Hiina pool ehitanud põgenikemasside võimalikuks saabumiseks signaalseadmetega piiritarasid ning jutud kõnelevad valmidusest luua loetud päevadega põgenikelaagrid kümnete tuhandete saabujate majutamiseks. Kuigi õhus levivad kümned Hiina tele- ja raadiokanalid, mobiililevi ja andmeside, on nende kasutamiselt tabatud põhjakorealasi endiselt ootamas brutaalsed kinnimajad. Info on oht režiimile ning Kim teab seda suurepäraselt. Piirangud ja karistused välise info tarbimisel on Kim Jong-uni perioodil Põhja-Koreas oluliselt karmistunud.

Piirkonna tundlikkusest kõneleb kokkupuude Hiina julgeolekujõududega, kes ilmselgelt linnale

Põhja-Korea rahamasinad Hiinas - restoranid

eelnenud  sõjaväepunktist saadud info alusel (üles pildistati auto ja passid) meid linnas kiiresti üles otsib ning vestluse peab. Õnneks saabus vastav info meie autojuhile paarkümmend minutit varem, mis võimaldas klõpsida mõned piiriülesed keelatud kaadrid ning mälukaardi peita. Noored ametnikud süvenevad pigem mobiiltelefonidesse klõpsitud fotodesse ning ei tule selle pealegi, et tänapäeval keegi mitu kilo peegelkaamerat viitsib kaasas tassida. Mobiilist võimud keelatud pilte ei leia, kuid igaksjuhuks peame linnast lahkuma ning politseieskort saadab meid veel pikalt. Vaid kuu varem, pingete leevenemise eel (reisime piirkonnas täpselt Koreade 27.aprilli 2018 tippkohtumise ajal) ei tulnud Hyesani lähedale sattumine kõne alla, kuid „korea sula“ tulemusel on reeglid leebemad. Piirialad on tundlikud põhjusel, mida Hiina üritab kiivalt varjata. Kuigi Põhja-Korea on vaevu endaga toimetulev inimeksperiment, sõltub sellest vaesusest ja viletsusest siiski oluline osa Hiina piirialade toimetulemisest. Kogu Yalu ja Tumeni jõge ääristav ala elatub mõlemil pool jõge omavahelisest kaubavahetusest ning nii on see olnud aastakümneid. Kim Jong-uni võimuletulek kasvatas piiridel pingeid ning noor türann üritas raiuda läbi nii palju Hiina mõju kui võimalik. Tuuma- ja raketiprogrammi edenedes katkes aga Hiina kannatus ning sellist hiinapoolset pühendumist ÜRO sanktsioonidele ei ole ajalugu varem näinud. Hiina, kes ise kannatab sanktsioonidest oluliselt, on peale Kim Jong-uni ootamatut vaibalkäimist Pekingis pigistanud silmi aina enam pilukile ning piiriülene kaubandus on taas tõusuteel. Info Hyesani ja Changbai sildadelt räägib öösiti kümnetest ja sadadest sõidukitest – härjarakenditest rekateni – millega veetakse Koreast välja maavarasid, dženn-dženni ja mereande ning Hiinast tarnitakse vastu esmatarbekaupu, kütuseid ning muidugi toitu. Sellise kaubavahetuse maht on märkimisväärne, kuid seda ei soovita, et märkaksid ajakirjanikud ja teised liigselt huvitatud. Seetõttu ei tasu üllatuda kui piirialade hotellides külastab teid hommikul julgeolekuohvitser, kes uurib päevaplaane ning majutusasutustes sisseregistreerimisel tuntakse huvi, ega külastaja juhuslikult reporter ole?

Dandong ja Sinuiju - nii lähedal, kuid samas nii kaugel

Sõpruse sild Dandongis vahendab 3/4 riikide kaubavahetusest

Piiritsooni tuntuim ja lõunapoolseim punkt asub laiaks deltaks valgunud Yalu suubumisel Kollasesse merre. Vahetult enne rannikut asuvad Dandongi linn Hiinas ja Sinuiju Põhja-Koreas. Linnu ühendava legendaarse Sõpruse silla kaudu toimub ligi kolmveerand kahe riigi omavahelisest ametlikust kaubavahetusest. See on silmaga tuvastatav, sillal toimub aktiivne kaubavahetus nii autode kui rongidega. Kuigi ühel kaldal asub maailma repressiivseim riik ning teisel sädelev moodne majanduskeskus, on sisuliselt tegemist olulisel määral läbipõimunud kaksiklinnaga. Eriti silmatorkav on erisus kahe asula vahel pimedal ajal, kui Dandong on tuledesäras kihisev moodne linn ning Sinuijust paistab vaid üks valgustatud (seda ka väidetavalt Hiina elektriga!) hoone ning mõned plinkivad tulukesed.  Hiina on ehitanud vana Dandongi kõrvale uue linna, kuhu võiks kiiresti ümberasustada kuni 3 miljonit inimest, kuid mis täna seisab tühjana. Lisaks vanale ja väsinud Sõpruse sillale on valminud Hiina investeeringuna uus ja ultramoodne sild, mille rajajad jäid uskuma Kim Jong-ili lubadust ja katset rajada Sinuijusse Korea Hong-Kong. Täna lõpeb sild Põhja-Koreas soos ning erimajandustsoonist

Uus Dandongi sild seisab kasutult

pole ammu silpigi kirjutatud, rääkimata selle rajamisest. Valdkonnaga tegelenud Kim Jong-uni tädimees Jang Song-thaek hukati süüdistatuna reeturluses ning erimajandustsooni juhiks saama pidanud hiinlane Yang Bin istub Hiinas korruptsioonisüüdistuste tõttu eluaegset. Uue linna asustamine ja toimetamine sõltub seega otseselt lootusest, et sanktsioonid leevenevad ja Põhja-Korea avaneb. 27.aprilli Koreade tippkohtumise päeval tõusid uute korterite hinnad linnas ühe päevaga 60%! Dandong elab Põhja-Koreaga läbipõimitud lootuste varjuelu.

Korea maitsed ehk toetame režiimi

Korea mõjusid Dandongis on võimatu mitte märgata. Linnas on kümneid poode, mis kauplevad Korea kaupadega, kaubandusettevõtteid, Korea turge, antiigikauplusi jne. Dandongi raudteejaamas ootavad ronge punaste rinnamärkidega peenetes kostüümides ja ülikondades Põhja-Korea äri- ja parteitegelased. Kirsiks tordil ning tuntud on Põhja-Korea režiimi poolt käitatavad restoranid,

Põhja-Korea restoranid Dandongis on väga populaarsed

milliseid enne sanktsioone toimetas linnas üle saja. ÜRO piirangud nõuavad Põhja-Korea tööjõu kojusaatmist 2019.aasta keskpaigaks ning Hiina asus seadusepügalat täitma kohe selle avaldamisel. Seetõttu suleti restoranid ning Hiina tööstusettevõtted pidid põhjakorealased saatma riigist välja. Veel kuu enne reisi olid suuremad restoranid ja korealastega mehitatud tootmised tõepoolest suletud, kuid Kim Jong-uni kiire muutumisega inimnäoliseks ning Xi Jinpingi selgel heakskiidul on koostööprojektid taas lahtisulatatud ning ärid linnas taastumas. Kuivõrd eetiline on Põhja-Korea rahamasinat toetades unikaalset etendust tõesti suurepärase toidu kõrvale nautida, jäägu igale reisijale endal läbimõtlemiseks. Nähes ilmselge talendi- ja missikonkursi läbinud ettekandjate-artistide siirast uudishimu mõne sõna inglise keele harjutamiseks on kaalukausil kümmekond eurot režiimi toetamist või oluliselt piiratud vabadustega noorte inimeste inforuumi laiendamist. Põhja-Korea restoranide personal ei saa vabalt liikuda, elatakse kommuunides valve all ning iga pikem sisuline vestlus välismaalastega on välistatud.

Pimedal vastaskaldal on Põhja-Korea linn Sinuiju

Unikaalsed on need asutused aga tõepoolest. Kes on käinud Põhja-Koreas, tunneb ilmeksimatult vaid sellele riigile omase essentsi kohe ära ning esmakordsed külalised saavad omalaadse kogemuse võrra rikkamaks. Hiinlaste hulgas on korea toit ja söögikohad väga populaarsed ning ka lõunakorealased kasutavad võimalust põhjanaabritega kommunikeeruda. Väheste läänlastena linnas jääme personalile hästi meelde ning meid viibatakse juba kaugelt üle tänava ning üüratakse „Estooooonia!“ Estooniateks me neis söögikohtadeks ilmselt jäämegi, sest nimed kellelegi vaatamata korduvale küsimisele meelde ei jää.

Päevajagu tõelist Põhja-Korea essentsi. Tänu Suurele Juhile?

Dandongist on võimalik käia päevatuuridel Sinuijus. Viisanõuded on oluliselt leevenenud ning piisab

Kim Jong-il on Sinuiju seebitehast külastanud....päris mitu korda

nädalasest etteteatamisest. Tuurikorraldajad on leitavad internetist ning 150...200 euro eest on võimalik saada külastatud riikide kaardile üks nööpnõel hõlpsasti juurde. Sinuiju on Põhja-Koreas elatustasemelt pealinna Pyongyangi järel teine linn, kuid ainuomased põhjakorealikud jooned on linnas selgelt tuntavad. Linn avanes turismile peale selle südame renoveerimist ning külastajad näevad vaid ilusat. „Only beautiful things“ on giidide ja giidide kontrollide käibefraas isegi selles visuaalselt viisakas linnas. Kahjuks peitub fassaadi taga tavapärane Põhja-Korea viletsus, mida saab hetkeks piiluda näiteks külastatud lasteaia tualeti hooviaknast. Autoliiklus linnas sisuliselt puudub, kuid liikluspolitseinikud on ikkagi tööhoos. Trööstitu tegelikkus paistab ka Yalu jõel toimuvatel paadisõitudel, mis viivad huvilised Põhja-Korea kaldale nii lähedale, et paat veel kinni ei jää. Yalu veed on avatud kuni kaldani mõlemal pool ning see pakub unikaalseid kaadreid Põhja-Korea külaelust. Olgem siiski ausad, näinud Põhja-Koread varasemalt ka seestpoolt, on piirialade külad korrastatud ning põllutöödel sai näha isegi traktorit! Valdavalt haritakse üüratuid põlde isegi Hiina müüri idapoolsemat lõppu Tiigrimägedes Hiina poolel külastavate turistide silme all härgade ja inimjõul. 

Sinuijus külastatakse kindlasti kohalikku uhkust – kosmeetikatööstust. Õigemini joostakse läbi selle üksikutest ja moodsat sisseseadet täis ruumidest. Propagandapostrite all töötavate töölistega kontaktivõimalus puudub. Info riigist räägib siiski kohaliku kosmeetika võidukäigust, mida erinevalt

Keelatud pilt Sinuiju päriselust

varasemast eelistatakse nüüd selgelt Hiina või Lõuna-Korea omadele ja seda just kvaliteedi tõttu! Tuuri eredaim elamus tuleb kindlasti Ponbu lasteaiast, kus riigi annetelt parimateks peetavad 5...6-aastased koolieelikud esitavad igale lääne tsirkusele au tegeva keerukusega taidluskava. Laste pingutusi ja ülevoolavat emotsiooni võib unustada küll nautima, kuid tegelikult on õõvastav näha, millise järjekindlusega režiim endiselt noorsoost truualamlikke kodanikke voolib. Eesmärk noortel muusikutel, lauljatel ja võimlejatel on selge – alates 2018.aastast peetakse seoses Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70.aastapäevaga taas riigi visiitkaardiks saanud massimänge Pyongyangis ning kõik haridusasutused riigis pingutavad, et Suurele Kindralile septembrikuus ülimas sünkroonsuses silmarõõmu pakkuda. Peaktu tiigrite ehk Kim’i väljavalitud suguseltsi suursugusust

Sinuiju lasteaia taidlusrühmad on kogu maa parimad!

meenutatakse päeva jooksul korduvalt ka lääne turistile. Valikuid ei ole, kummardada tuleb Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili kuju ees kõikidel. Lääne turiste satub Põhja-Koreasse väga vähe. Suurima tuurikorraldaja Koryo Toursi omanik Simon Cockerell hindab nende arvuks aastas kuni 7000. Hiinlased külastavad Põhja-Koread kümneid kordi arvukamalt, kuid ilmselt pidurdab nende innukust ajutiselt just neil päevil juhtunud bussiõnnetus, kus Kaesongi ja Pyongyangi vahelisel kiirteel hukkub bussiõnnetuses 32 hiinlast. Erinevate atraktsioonide ärakeelamise näol on õnnetuse vahetud mõjud tuntavad ka Dandongis. Õnnetuses kaotas elu ka Mao Zedongi lapselaps, kes külastas reisil Põhja-Koreasse oma Korea sõja ajal võõral pinnal hukkunud isa hauda. Nüüd neelas Põhja-Korea ka tema.

Päeva lõpetab folklooripargi külastus, mis ainsa vaba päeva tõttu nädalas (Põhja-Korea töönädal

Pühapäev on PK-s ainus vaba päev ning populaarne pulmapäev

kestab 6 päeva) sattus olema meeldivalt rahvastatud. Pühapäeval peetakse pulmi, piknikke ning mängitakse vabaõhumänge. Viimastel aastatel on võimud lubanud viisakuste vahetamist kohalike ja turistide olukordades, kus pikem mõttevahetus on välistatud. Kui 2010.aastal olid isegi pilkude vahetused taunitavad, siis nüüd kõlavad tervitushüüded ning luba pildistamiseks on olemas. Siiski kontrollitakse pildistamist endiselt rangelt, endiselt ohjab turiste sõltumata grupi suurusest kaks giidi, kes peamiselt küll kontrollivad teineteist. Sarnaselt varasemale kasutavad giidid igat võimalust turistiga kahekesi jäädes väljapressimaks infot maailmas toimuva kohta. Nii levib riigis info, kuidas Süüria on pommitanud Ameerikat vastuseks Trumpi raketirünnaku vastu ning korduvalt uuritakse miks maailm Venemaad sanktsioneerib. Ehteestlaslikult oluline on põhjakorealasele tema kodumaa väline imidž. Küll aga ei jää märkamata siiras ohe, mis tuleb üle huulte silmitsedes üle jõe Dandongi kõrget siluetti: „Hiina ikka areneb jube kiiresti..“.

Kahenädalase reisi jooksul on selgelt hoomatav kahe liitlase pragmaatiline side. Maailmapoliitika areenil võivad olla panused väga kõrged ning retoorika sümboleid täis, kuid tavalise inimese heaolu dikteerivad majandus, majandus ja veelkord majandus. Yalu ja Tumeni jõega eraldatud hiinlased ja korealased on selle väite elavaks tõestuseks. Korea sula taustal jääb vaid kaasa loota kohalikega, et Kim Jong-un on oma plaanides siiras ning läbikäimine naabrite vahel lihtsustub. Et mitte kunagi ei tuleks läbi elada 1990.aastate keskpaiga näljahäda õudusi ning raamatuid seitsme nimega tüdrukust kirjutada on põhjuseid aina harvem. Põhjust mõõdukaks optimismiks isegi on, kuigi Põhja-Korea kuri loomus ei ole tegelikult muutunud karvavõrdki.