Hiina piir esiplaanil, Põhja-Korea oma taamal
Keerukamad piirid on mind alati köitnud. Alguse sai kõik 1989.aasta sügisel Ida-Saksamaal pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav müür mõtted pöördumatult peas liikuma pani. Kuigi maailm liigub taas pigem tarade rajamise suunas, on olemas paiku, kus füüsilise piirde puudumisest hoolimata elavad rahvad hämmastavas eraldatuses. Üks selline paik on Hiina ja Põhja-Korea piir, mis kulgeb valdavalt Tumeni ja Yalu jõgesid mööda ning peidab endas 21.sajandisse mittesobivaid lugusid.

Kaasaegsetest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist ning nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast demilitariseeritud tsooniks nimetatakse. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, kõik vaid tsoonis aegateenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik?  Järgnevate näidete toel saab olukord ehk veidi selgemaks.

Paektu mäel

Kirde-Hiina ei ole kindlasti turismipiirkond. Ühendused Hiinagi mõistes kauge kandiga on siiski
Changbaishan ehk korealastele Paektu mägi
rahuldavad ja ümberistumistega lend Pekingist kauni Changbaishani loodusparki viivasse lennujaama kestab paar tundi. Küll aga võib lendude vahel olla tunde ooteaega ning sagedasti jäävad reisijate puudumisel lennud üldse ära. Siinkirjutajal õnnestus lennata suure Airbusiga, kus täidetud oli ehk 15 istekohta. Teenindav personal oli igaljuhul vaid napis vähemuses. Changbaishan on üks pühadest vulkaani kraatris asuvatest mägijärvedest, kuid hoopis olulisem on mägi korealastele, kelle territooriumile pool mäest ja järvest jääb. Korealaste jaoks kannab mägi nime Paektu ning on koht, kust korea rahvus alguse sai. Paektu on püha mägi kogu Korea jaoks, kuid Põhja-Korea on selle pannud selgelt ideoloogilise vankri ette. Mäe pildiga algab
Lõunakorealane mäel
igapäevane Korea kesktelevisiooni programm, selle vaateid kohtab rahatähtedel ning avalikes asutustes asuvatel maalidel. Kõik kolm põlvkonda Kim’e on korduvalt roninud mäele ning Põhja-Korea mütoloogia järgi on Kim Jong-il mäe all hütis ka sündinud. Viimane väide on muide vale, keskmine Kim on sündinud Venemaal. Riigi rajaja Kim Il-sung sooritas oma suurimad vägiteod Jaapani okupatsiooni vastu samuti Paektu regioonis. Kim Jong-ili surmapäeval 2011.aasta detsembris olla järvejää taevani kostva praksatusega purunenud. Huvitav, et Hiina pool seda seismoloogilist imenähtust ei suutnud fikseerida. Küll aga on saanud kirja mitmed maavõnked, mis on põhjustatud sadakond kilomeetrit eemal asuvast tuumakatsetuste polügonist, mis viimase vesinikupommi puraka ajal 2017.aasta sügisel väidetavalt olla kokku vajunud, tappes kümneid tunnelitesse jäänud töölisi. Et mägi on püha kõigile korealastele, annavad tunnistust mitmed lõunakorealaste seltskonnad, kes mäel vaatega Koreale pikki palveid loevad ning seejärel lärmakalt ühispilte klõpsivad.

Aprilli lõpus piirkonda külastades peab olema valmis lumeoludest tingitud keelule mäele minna, kuid teisel katsel see siiski õnnestus. Küll aga ei lubata sulalume tingimustes mäele ise matkata ning ainus võimalus on mootorkelkude kasutamine. Olles valmistunud tõsiseks mägipäevaks oli
Põhja-Korea linn Hyesan. Paremkaldal on juba Hiina
matkavarustuses buraaniga poole tunniga mäetippu saabumine üsna halenaljakas, kuid paratamatu. Soovitan kaasa võtta binokli ning fotosõpradel võimalikult laia ulatusega objektiivi, sest kraater ja sellega piirnevad mäed ei kipu korraga kaadrisse mahtuma. Samuti võiks enne uurida korrektselt Hiina ja Põhja-Korea piirijoont, sest see kulgeb vaid mõne meetri kauguselt vaateplatvormist ning kraatri serval jalutades on oht sattuda mitte just sõbralikku naaberriiki, kes halvemal juhul eksinuid mitu päeva Põhja-Koreas kinni peab. Piir on tähistatud maaslebavate kividega ning võib jääda teadmatuse korral nähtamatuks. Lisaks Paektule või siis hiinlastele tuntud Changbaishanile ümbritsevad mäe Hiina poolset külge võimsaid kanjonivaateid pakkuvad jõesängid, metsarajad ning sajameetriste kukkumistega kosed. Vaadates looduspargi taristu ulatust ja suurust, ei  taha ette kujutadagi milline möll võib seal toimuda tipphooajal, kuid aprilli lõpupäevil oli paika egoistliku eestlasena külastada väga meeldiv. Mäe „baaslaagriks“ ja umbes 50 kilomeetrit eemal asuv Songjianghe väikelinn (60 tuhat elanikku vist kvalifitseerub Hiinas siiski külaks?) on ebahiinalikult väike ja rahulik, kuid kirju ja vilkuva kesklinnaga asula. Reisi lõpuni toidutopis parimaks jäänud road said maitstud just siin ning sellest grillsöelõhnalisest paigast oli väga raske lahkuda.

Kokkupuude Hiina julgeolekuga ning salapildid

Jätkame kulgemist mööda piirijoont lõuna suunas. Mitte kaugel Changbaishani piirkonnast asub
Hyesani tumedam pool
põnev piirilõik, kust pärinevad lähiajaloos olulised uudised, mis kajastavad Põhja-Koreast põgenemisi, piiriülest kaubandust ja smuugeldamist ning millel on jõhker näljahädaga seotud minevik. Otse piiril asuv Põhja-Korea suuruselt kolmas linn Hyesan ja Hiina Changbai elavad juba dekaade nagu sukk ja saabas, eraldamas vaid Yalu peenike ülemjooks. Vaatamata füüsilise piirdetaristu puudumisele on aga vahe elukvaliteedis, nii majanduslikus kui vabadusi puudutavas, silmaga nähtav. Ühel kaldal kaasaaegne keskmise suurusega Hiina asula, teisel lagunenud hoonete ja teedega Põhja-Korea oma. Tõele au andes tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale Kim Jong-uni võimuletulekut majanduslikku heaolu oluliselt kasvatanud, kuid varajase kapitalismi metsikused (ega asjata peeta Põhja-Koread täna maailma liberaalseimaks majanduseks, sest reegleid on veel väga vähe) on teoreetiliselt klassivabas
Toit 27.aprilli tippkohtumiselt - Pyongyangi külmad nuudlid
ühiskonnas vahesid veelgi suurendanud. See on märgatav ka Hyesanis, kus räämas külaelu kõrval on klaasfassaadidega moodsaid kortermaju ning sõidavad luksklassi maasturid kõrvuti kondiaurul liikuvate kaubakärudega. Kim Jong-uni 2013.aastal alustatud kaunistamiskampaania on jõudnud ka Hyesani – oluline osa kortermajadest ning tootmishoonetest on värske kireva värvkatte saanud ning üldmulje võhikule petlik. Hyesanist pärineb ka eesti keelde tõlgitud menuki „Seitsme nimega tüdruk“ peategelane Lee Hyeon-seo ning palju võrreldes raamatukangelase linnas veedetud ajaga ilmselt muutunud ei ole. Põhja-Korea on küll majanduslikult varasemast liberaalsem, lubatud on turukaubandus ja saaduste endatarbeks kasvatamine, kuid liikumis- ja arvamusvabadust surub võimu kõikumist kartev Kim maha aina repressiivsemalt. Võimalike ebastabiilsuste kartuses on Hiina pool ehitanud põgenikemasside võimalikuks saabumiseks signaalseadmetega piiritarasid ning jutud kõnelevad valmidusest luua loetud päevadega põgenikelaagrid kümnete tuhandete saabujate majutamiseks. Kuigi õhus levivad kümned Hiina tele- ja raadiokanalid, mobiililevi ja andmeside, on nende kasutamiselt tabatud põhjakorealasi endiselt ootamas brutaalsed kinnimajad. Info on oht režiimile ning Kim teab seda suurepäraselt. Piirangud ja karistused välise info tarbimisel on Kim Jong-uni perioodil Põhja-Koreas oluliselt karmistunud.

Piirkonna tundlikkusest kõneleb kokkupuude Hiina julgeolekujõududega, kes ilmselgelt linnale
Põhja-Korea rahamasinad Hiinas - restoranid
eelnenud  sõjaväepunktist saadud info alusel (üles pildistati auto ja passid) meid linnas kiiresti üles otsib ning vestluse peab. Õnneks saabus vastav info meie autojuhile paarkümmend minutit varem, mis võimaldas klõpsida mõned piiriülesed keelatud kaadrid ning mälukaardi peita. Noored ametnikud süvenevad pigem mobiiltelefonidesse klõpsitud fotodesse ning ei tule selle pealegi, et tänapäeval keegi mitu kilo peegelkaamerat viitsib kaasas tassida. Mobiilist võimud keelatud pilte ei leia, kuid igaksjuhuks peame linnast lahkuma ning politseieskort saadab meid veel pikalt. Vaid kuu varem, pingete leevenemise eel (reisime piirkonnas täpselt Koreade 27.aprilli 2018 tippkohtumise ajal) ei tulnud Hyesani lähedale sattumine kõne alla, kuid „korea sula“ tulemusel on reeglid leebemad. Piirialad on tundlikud põhjusel, mida Hiina üritab kiivalt varjata. Kuigi Põhja-Korea on vaevu endaga toimetulev inimeksperiment, sõltub sellest vaesusest ja viletsusest siiski oluline osa Hiina piirialade toimetulemisest. Kogu Yalu ja Tumeni jõge ääristav ala elatub mõlemil pool jõge omavahelisest kaubavahetusest ning nii on see olnud aastakümneid. Kim Jong-uni võimuletulek kasvatas piiridel pingeid ning noor türann üritas raiuda läbi nii palju Hiina mõju kui võimalik. Tuuma- ja raketiprogrammi edenedes katkes aga Hiina kannatus ning sellist hiinapoolset pühendumist ÜRO sanktsioonidele ei ole ajalugu varem näinud. Hiina, kes ise kannatab sanktsioonidest oluliselt, on peale Kim Jong-uni ootamatut vaibalkäimist Pekingis pigistanud silmi aina enam pilukile ning piiriülene kaubandus on taas tõusuteel. Info Hyesani ja Changbai sildadelt räägib öösiti kümnetest ja sadadest sõidukitest – härjarakenditest rekateni – millega veetakse Koreast välja maavarasid, dženn-dženni ja mereande ning Hiinast tarnitakse vastu esmatarbekaupu, kütuseid ning muidugi toitu. Sellise kaubavahetuse maht on märkimisväärne, kuid seda ei soovita, et märkaksid ajakirjanikud ja teised liigselt huvitatud. Seetõttu ei tasu üllatuda kui piirialade hotellides külastab teid hommikul julgeolekuohvitser, kes uurib päevaplaane ning majutusasutustes sisseregistreerimisel tuntakse huvi, ega külastaja juhuslikult reporter ole?

Dandong ja Sinuiju - nii lähedal, kuid samas nii kaugel

Sõpruse sild Dandongis vahendab 3/4 riikide kaubavahetusest
Piiritsooni tuntuim ja lõunapoolseim punkt asub laiaks deltaks valgunud Yalu suubumisel Kollasesse merre. Vahetult enne rannikut asuvad Dandongi linn Hiinas ja Sinuiju Põhja-Koreas. Linnu ühendava legendaarse Sõpruse silla kaudu toimub ligi kolmveerand kahe riigi omavahelisest ametlikust kaubavahetusest. See on silmaga tuvastatav, sillal toimub aktiivne kaubavahetus nii autode kui rongidega. Kuigi ühel kaldal asub maailma repressiivseim riik ning teisel sädelev moodne majanduskeskus, on sisuliselt tegemist olulisel määral läbipõimunud kaksiklinnaga. Eriti silmatorkav on erisus kahe asula vahel pimedal ajal, kui Dandong on tuledesäras kihisev moodne linn ning Sinuijust paistab vaid üks valgustatud (seda ka väidetavalt Hiina elektriga!) hoone ning mõned plinkivad tulukesed.  Hiina on ehitanud vana Dandongi kõrvale uue linna, kuhu võiks kiiresti ümberasustada kuni 3 miljonit inimest, kuid mis täna seisab tühjana. Lisaks vanale ja väsinud Sõpruse sillale on valminud Hiina investeeringuna uus ja ultramoodne sild, mille rajajad jäid uskuma Kim Jong-ili lubadust ja katset rajada Sinuijusse Korea Hong-Kong. Täna lõpeb sild Põhja-Koreas soos ning erimajandustsoonist
Uus Dandongi sild seisab kasutult
pole ammu silpigi kirjutatud, rääkimata selle rajamisest. Valdkonnaga tegelenud Kim Jong-uni tädimees Jang Song-thaek hukati süüdistatuna reeturluses ning erimajandustsooni juhiks saama pidanud hiinlane Yang Bin istub Hiinas korruptsioonisüüdistuste tõttu eluaegset. Uue linna asustamine ja toimetamine sõltub seega otseselt lootusest, et sanktsioonid leevenevad ja Põhja-Korea avaneb. 27.aprilli Koreade tippkohtumise päeval tõusid uute korterite hinnad linnas ühe päevaga 60%! Dandong elab Põhja-Koreaga läbipõimitud lootuste varjuelu.

Korea maitsed ehk toetame režiimi

Korea mõjusid Dandongis on võimatu mitte märgata. Linnas on kümneid poode, mis kauplevad Korea kaupadega, kaubandusettevõtteid, Korea turge, antiigikauplusi jne. Dandongi raudteejaamas ootavad ronge punaste rinnamärkidega peenetes kostüümides ja ülikondades Põhja-Korea äri- ja parteitegelased. Kirsiks tordil ning tuntud on Põhja-Korea režiimi poolt käitatavad restoranid,
Põhja-Korea restoranid Dandongis on väga populaarsed
milliseid enne sanktsioone toimetas linnas üle saja. ÜRO piirangud nõuavad Põhja-Korea tööjõu kojusaatmist 2019.aasta keskpaigaks ning Hiina asus seadusepügalat täitma kohe selle avaldamisel. Seetõttu suleti restoranid ning Hiina tööstusettevõtted pidid põhjakorealased saatma riigist välja. Veel kuu enne reisi olid suuremad restoranid ja korealastega mehitatud tootmised tõepoolest suletud, kuid Kim Jong-uni kiire muutumisega inimnäoliseks ning Xi Jinpingi selgel heakskiidul on koostööprojektid taas lahtisulatatud ning ärid linnas taastumas. Kuivõrd eetiline on Põhja-Korea rahamasinat toetades unikaalset etendust tõesti suurepärase toidu kõrvale nautida, jäägu igale reisijale endal läbimõtlemiseks. Nähes ilmselge talendi- ja missikonkursi läbinud ettekandjate-artistide siirast uudishimu mõne sõna inglise keele harjutamiseks on kaalukausil kümmekond eurot režiimi toetamist või oluliselt piiratud vabadustega noorte inimeste inforuumi laiendamist. Põhja-Korea restoranide personal ei saa vabalt liikuda, elatakse kommuunides valve all ning iga pikem sisuline vestlus välismaalastega on välistatud.
Pimedal vastaskaldal on Põhja-Korea linn Sinuiju
Unikaalsed on need asutused aga tõepoolest. Kes on käinud Põhja-Koreas, tunneb ilmeksimatult vaid sellele riigile omase essentsi kohe ära ning esmakordsed külalised saavad omalaadse kogemuse võrra rikkamaks. Hiinlaste hulgas on korea toit ja söögikohad väga populaarsed ning ka lõunakorealased kasutavad võimalust põhjanaabritega kommunikeeruda. Väheste läänlastena linnas jääme personalile hästi meelde ning meid viibatakse juba kaugelt üle tänava ning üüratakse „Estooooonia!“ Estooniateks me neis söögikohtadeks ilmselt jäämegi, sest nimed kellelegi vaatamata korduvale küsimisele meelde ei jää.

Päevajagu tõelist Põhja-Korea essentsi. Tänu Suurele Juhile?

Dandongist on võimalik käia päevatuuridel Sinuijus. Viisanõuded on oluliselt leevenenud ning piisab
Kim Jong-il on Sinuiju seebitehast külastanud....päris mitu korda
nädalasest etteteatamisest. Tuurikorraldajad on leitavad internetist ning 150...200 euro eest on võimalik saada külastatud riikide kaardile üks nööpnõel hõlpsasti juurde. Sinuiju on Põhja-Koreas elatustasemelt pealinna Pyongyangi järel teine linn, kuid ainuomased põhjakorealikud jooned on linnas selgelt tuntavad. Linn avanes turismile peale selle südame renoveerimist ning külastajad näevad vaid ilusat. „Only beautiful things“ on giidide ja giidide kontrollide käibefraas isegi selles visuaalselt viisakas linnas. Kahjuks peitub fassaadi taga tavapärane Põhja-Korea viletsus, mida saab hetkeks piiluda näiteks külastatud lasteaia tualeti hooviaknast. Autoliiklus linnas sisuliselt puudub, kuid liikluspolitseinikud on ikkagi tööhoos. Trööstitu tegelikkus paistab ka Yalu jõel toimuvatel paadisõitudel, mis viivad huvilised Põhja-Korea kaldale nii lähedale, et paat veel kinni ei jää. Yalu veed on avatud kuni kaldani mõlemal pool ning see pakub unikaalseid kaadreid Põhja-Korea külaelust. Olgem siiski ausad, näinud Põhja-Koread varasemalt ka seestpoolt, on piirialade külad korrastatud ning põllutöödel sai näha isegi traktorit! Valdavalt haritakse üüratuid põlde isegi Hiina müüri idapoolsemat lõppu Tiigrimägedes Hiina poolel külastavate turistide silme all härgade ja inimjõul. 

Sinuijus külastatakse kindlasti kohalikku uhkust – kosmeetikatööstust. Õigemini joostakse läbi selle üksikutest ja moodsat sisseseadet täis ruumidest. Propagandapostrite all töötavate töölistega kontaktivõimalus puudub. Info riigist räägib siiski kohaliku kosmeetika võidukäigust, mida erinevalt
Keelatud pilt Sinuiju päriselust
varasemast eelistatakse nüüd selgelt Hiina või Lõuna-Korea omadele ja seda just kvaliteedi tõttu! Tuuri eredaim elamus tuleb kindlasti Ponbu lasteaiast, kus riigi annetelt parimateks peetavad 5...6-aastased koolieelikud esitavad igale lääne tsirkusele au tegeva keerukusega taidluskava. Laste pingutusi ja ülevoolavat emotsiooni võib unustada küll nautima, kuid tegelikult on õõvastav näha, millise järjekindlusega režiim endiselt noorsoost truualamlikke kodanikke voolib. Eesmärk noortel muusikutel, lauljatel ja võimlejatel on selge – alates 2018.aastast peetakse seoses Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70.aastapäevaga taas riigi visiitkaardiks saanud massimänge Pyongyangis ning kõik haridusasutused riigis pingutavad, et Suurele Kindralile septembrikuus ülimas sünkroonsuses silmarõõmu pakkuda. Peaktu tiigrite ehk Kim’i väljavalitud suguseltsi suursugusust
Sinuiju lasteaia taidlusrühmad on kogu maa parimad!
meenutatakse päeva jooksul korduvalt ka lääne turistile. Valikuid ei ole, kummardada tuleb Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili kuju ees kõikidel. Lääne turiste satub Põhja-Koreasse väga vähe. Suurima tuurikorraldaja Koryo Toursi omanik Simon Cockerell hindab nende arvuks aastas kuni 7000. Hiinlased külastavad Põhja-Koread kümneid kordi arvukamalt, kuid ilmselt pidurdab nende innukust ajutiselt just neil päevil juhtunud bussiõnnetus, kus Kaesongi ja Pyongyangi vahelisel kiirteel hukkub bussiõnnetuses 32 hiinlast. Erinevate atraktsioonide ärakeelamise näol on õnnetuse vahetud mõjud tuntavad ka Dandongis. Õnnetuses kaotas elu ka Mao Zedongi lapselaps, kes külastas reisil Põhja-Koreasse oma Korea sõja ajal võõral pinnal hukkunud isa hauda. Nüüd neelas Põhja-Korea ka tema.

Päeva lõpetab folklooripargi külastus, mis ainsa vaba päeva tõttu nädalas (Põhja-Korea töönädal
Pühapäev on PK-s ainus vaba päev ning populaarne pulmapäev
kestab 6 päeva) sattus olema meeldivalt rahvastatud. Pühapäeval peetakse pulmi, piknikke ning mängitakse vabaõhumänge. Viimastel aastatel on võimud lubanud viisakuste vahetamist kohalike ja turistide olukordades, kus pikem mõttevahetus on välistatud. Kui 2010.aastal olid isegi pilkude vahetused taunitavad, siis nüüd kõlavad tervitushüüded ning luba pildistamiseks on olemas. Siiski kontrollitakse pildistamist endiselt rangelt, endiselt ohjab turiste sõltumata grupi suurusest kaks giidi, kes peamiselt küll kontrollivad teineteist. Sarnaselt varasemale kasutavad giidid igat võimalust turistiga kahekesi jäädes väljapressimaks infot maailmas toimuva kohta. Nii levib riigis info, kuidas Süüria on pommitanud Ameerikat vastuseks Trumpi raketirünnaku vastu ning korduvalt uuritakse miks maailm Venemaad sanktsioneerib. Ehteestlaslikult oluline on põhjakorealasele tema kodumaa väline imidž. Küll aga ei jää märkamata siiras ohe, mis tuleb üle huulte silmitsedes üle jõe Dandongi kõrget siluetti: „Hiina ikka areneb jube kiiresti..“.

Kahenädalase reisi jooksul on selgelt hoomatav kahe liitlase pragmaatiline side. Maailmapoliitika areenil võivad olla panused väga kõrged ning retoorika sümboleid täis, kuid tavalise inimese heaolu dikteerivad majandus, majandus ja veelkord majandus. Yalu ja Tumeni jõega eraldatud hiinlased ja korealased on selle väite elavaks tõestuseks. Korea sula taustal jääb vaid kaasa loota kohalikega, et Kim Jong-un on oma plaanides siiras ning läbikäimine naabrite vahel lihtsustub. Et mitte kunagi ei tuleks läbi elada 1990.aastate keskpaiga näljahäda õudusi ning raamatuid seitsme nimega tüdrukust kirjutada on põhjuseid aina harvem. Põhjust mõõdukaks optimismiks isegi on, kuigi Põhja-Korea kuri loomus ei ole tegelikult muutunud karvavõrdki.