Üks päev Hiinas

„Tere! Olen Hiina avaliku julgeoleku ministeeriumist ning sooviksin teada teie tänaseid päevaplaane“ pöördub meie poole erariides, kuid uhkelt töötõendit kõrgel näo ees hoidev heatujuline noormees. Arvestades senikogetut paneb imestama tema ladus inglise keel, sest eelneval õhtul Changbaishani lennujaamast südaöisel ajal kümneid kilomeetreid eemal Songjianghe nimelisse, Hiina mõistes külasuurusesse asulasse jõudmine tundus takerduvat täieliku ja mitmepoolse tummkeelsuse taha. Ei aidanud kehakeel ega telefoni laetud suhtlusrakendused – Kirde-Hiinas Põhja-Korea piiride vahetus lähetuses asuv piirkond on Hiina mõistes perifeeria, kuhu väliskülalisi satub harva. Hiinas on hotellid kohustatud informeerima julgeolekuorganeid kõikidest väliskülalistest ning niiviisi võtabki öine sissepääs kõvasti üle tunni. Sellest enamuse võtab Eesti passi 360-kraadine uurimine, peavangutused, uuesti süvenemise katse,saateks pahane mõmin ja ninaluristamine. Äsja oma kütmata eeskojas unne suikunud paksus värskes nohus vaevlev teenindaja on meiega püstihädas, kuid linade vahele meid lõpuks lubatakse.

Tumen ja Yalu - eraldatuimad,kuid ühendavad jõed
Julgeolekuametite nõudeid peavad täitma majutusasutused üle kogu Hiina, kuid tundlikel piirialadel Põhja-Koreaga on reeglid karmimad. Kui veel kolm aastat tagasi olid looduslikult kaunid ja ajalooliselt ning päevapoliitiliselt laetud piiriteed külastajatele avatud, siis peale Põhja-Korea diktaatori Kim Jong Uni agressiivset tuuma- ja raketikatsetuste seeriat kehtestatud sanktsioonid on ka Hiina mures piiridel toimuva pärast. Pole saladus, et kahe riigi ligi 1500km piirist olulisel osal toimub aastakümneid kestnud salakaubandus ning selle maht võib ületada isegi Põhja-Korea vähese mõõdetava ametliku majanduse oma. Kahte riiki ühendavad põhjas Tumeni, lõunapool Yalu jõgi ning nende ülemjooksud on kohati niivõrd kitsad ja madalad, et võimaldavad märgade püksisäärtega lõppevat üle jalutamist. Loomulikult on jõkke uppunud ajaloos sadu ületust katsetanuid – kes uppudes, kes tagantpoolt tulistatuna (2018.aasta kevadel jäädvustatud episood smuugledaja õnnetust uppumisest piirületusel Hyesani lähistel). Piirikaubandus on loomulikult illegaalne, kuid päriselus ametivõimude poolt heakskiidetud kaubitsejatele mõlemal pool jõge turvaliseks muudetud „Elu liin“. Kõigil osapooltel on mängus tulusad huvid. Põhja-Korea olemasolust sõltuvad ka piiriäärsed Hiina külad ja linnad. Erinevalt eelmiste Kimide tuumaambitsioonide talumisest on Kim Jong Uni nooruslik uljus ka Hiina välja vihastanud ning seetõttu liitus riik karmide ÜRO sanktsioonidega  ning on asunud neid ka pretsedenditult sisuliselt rakendama. Piirangud avaldavad Põhja-Korea majandusele ja inimeste hakkamasaamisele selget mõju, kuid kahjustavad ka miljonite Hiina poolel elavate inimesti elukvaliteeti. Põhja-Koreaga suures mahus legaalselt kaubelnud ettevõtted seisavad või on sunnitud 50-eurose kuupalgaga töötavate põhjakorealaste asemele palkama 500 nõudvaid hiinlasi. Illegaalse kaubavahetuse traditsioon on üle 50 aasta vana ning seda inertsist veerevat ratas niivõrd hõlpsasti ei peata  -  kauplemine jätkub väiksemas mahus, ettevaatlikumalt organiseerituna ning varjatult. 

Hiina - Põhja-Korea piiritara Dandongi lähistel
Üleilmselt tõsiseltvõetavate riikide klubisse ihkav Hiina on sunnitud piiridel toimuvat kiivalt varjama. Just selles peitub liikumispiirangute kehtestamise peamine põhjus. Hiina on raporteerinud kogu piirijoont katva elektroonilise valve ning füüsilise piiritara valmimisest, kuid päris tõene see väide ei ole. Tupikteedel, milliste teine ots viib vaid Põhja-Koreasse, tulevad suunaga Hiina keskmaa poole söelastis veokid (P-Korea kivisütt sanktsioonid Hiinal osta  ei luba), üle Yalu jõe parvetatakse Põhja-Koreasse vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea armee kaupleb kulla ja narkootikumidega. Hiinast liigub üle jõe suletud Koreasse olmeelektroonikat, riideid ja toidukaupu. Hiina poolele tagasi näiteks Põhja-Korea kalatooted, loodusravimid, alkoholi. Piirkonniti on Hiina külad hädas näljaste põhjakorealastest jooksikutega, sealhulgas ka armeest, kes ei ole pidanud paljuks toiduvarguselt tabamisel ka tappa. Iga taoline piiriülene tapatöö tekitaks naabrite vahel rahvusvahelise skandaali, kuid mitte selles puzles. Stabiilne varjatus on Hiinale oluline.

Topelt vikerkaar ja propagandistlik maavärin
Asume Songjianghest teele varahommikul, julgeolekuohvitserile looduspargi külastamise plaanidest rääkides. Otseselt ei valetagi, lihtsalt osa jääb rääkimata. Külastame tõepoolest enne piiridele suundumist korraga kahes riigis asuvat ning korealastele püha mäge, Paektu vulkaani. Paektu omab mõlema Korea mütoloogias erilist rolli, sest just selle mäe jalamil on korea rahvus alguse saanud. Põhja-Korea on teooriat edasigi arendanud ning mätsinud selle tohutusse ideoloogiakastmesse. Mäe
Paektu mägi. 3/4 kaldast kuulub Põhja-Koreale
lähistel olla sündinud Kim Jong Il (1942-2011), kelle sünnihetkel tekkinud topelt vikerkaar, uus täht ning puudele revolutsioonilise sisuga hüüdlaused. Viimased kadusid kui üks bioloogist Jaapani turist julges kahelda imede toel märgistatud puude vanuses. Kim Jong Il on tegelikult sündinud aasta varem ning hoopis Venemaa Kaug-idas. Tema surma ajal 2011. aasta detsembris lõpetasid linnud Paektu kandis lendamise, jää praksatas kraatris kõrvulukustavalt ning maad väristavalt. Hiina seismograafid sündmust siiski fikseerida ei suutnud.

Hiina jaoks kannab mägi nime Changbaishan ning tegemist on avastamata matkapärliga.

Laskudes Paektult ning taaskohtudes palgatud autojuhiga nõuab viimane paaritunnise ja ammu ette  planeeritud reisi eest lisaraha. Siinkohal tuleb ära kirjeldada suhtlusmeetodid keskkonnas, kus kohalikud räägivad vaid mandariini või johtuvalt ümbruskonnast ka korea keelt ning meie ei saa aru muust, kui terest ja aitähist. Tuleb küll siiralt imestada, mismoodi saadi sarnase probleemiga hakkama enne nutitelefonide ajastut, sest kogu järgnevate päevade suhtlus toimub vaid tõlkeäppidesse tekstide toksimisega, mille telefon siis teisel poolele ette jutustab. Sel moel peame maha vägagi pikad vestlused, kuigi sageli tahtnuks kiirusel 130 km/h kihutavat autojuhti vaikima sundida. Õnneks on teed Changbaishani regioonis laiad, hea asfalti ja vähese liiklusega, kuid Suure Venna poolt jälgitud. Lisaraha autojuht peale mõningasi mõttevahetusi siiski ei saa. Kahtlus, kas piirialadeni üldse jõuame, süveneb.

Sisenemine piiritsooni
Esimene sõjaväeline kontrollpunkt on umbes paarkümmend kilomeetrit enne piiriasulaid Changbaid Hiina ja Hyesani Põhja-Korea poolel. Autod peatatakse ning ülekuulamine algab. Tummkeelsusest ning eksootilise riigi passist on kasu, meeleolu on sõbralik ning sõdurid suhteliselt hädas. Kuidas autojuht meie reisisihti ja eesmärki neile serveeris, ei ole selge, kuid peale veerandtunnist kinnipidamist oleme vabad. 

Tee lookleb allamäge Yalu jõe suunas ning õige pea avaneb esimene vaade tumedatele Põhja-Korea mägedele. Hiina poolele jääv Changbai linn on hoogsas moderniseerimiskeerises. Terveid linnaosi lammutatakse, et teha ruumi moodsatele kortermajade rajoonidele. Sõiduteed on sirged ja siledad, Yalu kaldapealsed kenadeks jalutusaladeks muudetud. Rahvast on liikvel minimaalselt. 360 kraadi vaatavaid kaameraid on isegi Hiinale ebaproportsionaalselt massiliselt. Näo- ja numbrimärgi lugemisvõimekusega  jälgimissüsteemid võimaldavad mistahes hetkel tuvastada iga Hiinas kulgeva sõiduki ning hoida silma peal ka kodanikel. Hiina on politseiriik, kuid see, mis paistab üle jõe, selle vanamoodsamatega vahenditega brutaalsem versioon.

Horrorfilm otseülekandes
Hyesan Põhja-Korea poolel on Tartust veidi suurem linn, mis kaasajal tänu oma lähedusele Hiinaga naudib riigi keskmisest mõnevõrra vähem masendavat majanduslikku olukorda, kui mitte alati pole
Hyesani argipäev
see olnud nii. Põhja-Koread 1996-1999 laastanud ja üle miljoni inimelu nõudnud näljahäda oli siinkandis tänu keerulisele kliimale (talved on erakordselt külmad ja pikad) ja perifeersele asukohale tõeliselt ränk. Hiina poolelt võis loetud kuude jooksul jälgida olulise tööstuslinna väljasuremist. Tehased lõpetasid töö, hoonetelt varastati aknad-uksed, elektriliinid võeti maha, raudteetransport jäi seisma. Jõepromenaadilt võis vaadelda Hyesani tänavatel näljasurmast langenud inimesi, surnud hulpisid jões. Koduloomad, linnud ning isegi konnad kadusid. Mägede küljed raiuti paljaks, kuna muud küttelahendused lakkasid töötamast. Hyesani näljahädaaegseid õudusi tunneme paremini tänu kahe ikoonilise põgeniku, raamatu „Seitsme nimega tüdruk“ (ilmunud ka eesti keeles) autori Lee Hyeon-seo ja Park Yeon-mi (In Order to Live: A North Korean Girl's Journey to Freedom) masendavate lapsepõlvekirjelduste kaudu. Hyesani linna, mis tänagi mattub ööseks kottpimedusse, paistis juba 30 aastat tagasi Changbai kirgas valgus, mis sundis ja sunnib tänaseni  kümneid ja sadu  langetama raske põgenemisotsuse, jätma oma pered ning asuma eluohtlikule teele läbi Hiina Kagu-Aasiasse. Esimene riik, mis põgenikke tagasi Põhja-Koreasse ei saada, on Tai. Vaadake nüüd vahepeal gloobust.

Väheseid videokaadreid näljahädaaegsest Põhja-Koreast.

Pargime auto kaldaäärsele sõiduteele ja ronime turistidele mõeldud vaatetorni otse jõe kaldal. Vaade mõnikümmend meetrit eemal asuvale Põhja-Koreale on rusuv. Erinevalt paraadpiltidelt tuntud näidispealinnast Pyongyangist on Hyesan mudaste ja auklike teedega asula, kus vaheldumisi on väga vanad ja lagunenud elumajad ning veidi kobedamad kortermajad. Põhja-Korea korraldab igal kevadel enne Päikesepäeva (15.aprillil, kui peetakse igavese presidendi Kim Il Sungi sünnipäeva) ülemaalist kaunistamiskampaaniat, mille käigus võõbatakse aiad ja majad värskemaks. Tänu sellele on
Paremkaldal Hiina, vasakul Põhja-Korea
märkimisväärne osa kortermajade rajoonidest ajapikku pääsenud välja oma hallist värvigammast, kuid tegemist on vaid fassaadide kaunistamisega. Hoonete rõdud on massiliselt kaetud väikeste päikesepaneelidega, mis annab tunnistust kroonilisest elektripuudusest. Elektrit jagatakse Hyesani kandis endiselt vaid paariks tunniks päevas, riigipühadel mõned boonustunnid lisaks. Kevadel 2018 lammutati maha kvartalijagu amortiseerunud elamuid, mille asukad pidid samaks sügiseks, vahetult enne pakaselist talve, saama pinnad asemele rajatavasse kortermajja. 2019.aasta kevadeks majad veel valminud ei olnud ning info enne talve kodutuks jäänute hulgas tekkinud protestilainest levis ka üle piiride.

Naine kui vahend
Kogu regioonis on Hiina poolel märkimisväärne hulk põhjakorealannasid, kes on langenud inimkaubanduse ohvriks. Hiina ühe lapse, aga peamiselt „laps on laps, peaasi, et poiss“ loogikale allunud pereplaneerimispoliitika on tekitanud just perifeeriates kroonilise naiste puuduse. Probleemi üritatakse lahendada põgenikena üle jõe tulnud
Songjianghe - 30 km Põhja-Korea piirist
naiste müümisega illegaalseteks abikaasadeks kohalikele farmeritele. Korealased on hiinlaste jaoks alamklass ning seetõttu kohtab armastust neis pragmaatilistes peremudelites harva. Sageli vajatakse naist vaid järeltulijate soetamiseks ning eesmärgi piisaval saavutamisel loetakse investeeringut tasunuks ning põhjakorealannast naine kupatatakse kodust minema. Hiinlase ja korealase suhtest sündinud lapsed on häbiks ka korealannadele (Põhja-Korea hindab uhkusega tänaseni natsidelt tuttavat rassipuhtust) ning seetõttu emad oma lastest enam kunagi midagi ei kuule. Selliseid hüljatud naisi püüab piirilinnades arvestatav vägi Hiina politseijõude ning eduka tabamiseni viiva vihje eest ootab vilepuhujat ligi 500 eurone boonus. Hiina, kes on liitunud peamiste põgenike temaatikat reguleerivate lepetega maailmas, sülitab neist iga kui viimase peale suure läraka.

"Tehke oma pildid ära, kohe tuleb julgeolek..."
Pildistan kiiresti ja palju, mis tagantjärele osutub heaks otsuseks, sest edasine meenutab juba poliitilist trillerit. Vaatetorni all Põhja-Korea vanu rahatähti ja sümboolikat müüv Hiina taat vaatab mu pika teleobjektiivi klõpsumist ammu kahtlustavalt, kuid kiireks läheb alles autojuhi käeviibete peale. Naeratav ja natuke totakas ilme ei jäta autojuhti ka nüüd maha, kuid näpud toksivad tõlkemasinal hieroglüüfe telefoni kuidagi närviliselt. „Julgeolek tuleb meid kohe küsitlema, ma teen
teist veel ühe kiire pildi“. Lisaks peegelkaamerale teeme jäädvustusi ka mobiiltelefoni, mis päästab hiljem meie fotod. Autojuhi positiivne paanika tundub ülepingutusena, kuid mees on järjekindel ning ilmselt teab, millest räägib. „Kaome siit jõe äärest ja ma viin teid üles mägedesse parki, kus naaberkalda vaatlemine (mitte pildistamine) on lubatud. Seal kohtume ka julgeolekuametnikega“. Autojuht on sarnaste kogemustega selgelt harjunud. Julgeolek esitab linnas viibivatele võõrastele, ka hiinlastele, sageli küsimusi. Inimesi peetakse kuni ööpäevaks kinni. Võõrad linnas öömaja võtta ei saa. Tänu varasemale kogemusele Põhja-Koreas pildistamisele on teema mulle tuttav ning peidame mälukaardi autosse, jalamattide alla. Autojuht palub valida just minu jalgealune, juhuks kui…. Veerandtunnine sõit viib meid linna kõrval asuvasse parki, mille olemusse ei ole kuidagi jaksu või huvi süveneda, sest ees on ootamas kohtumine Hiina võimuesindajatega ning kuigi juhil tundub olevat piisavalt kogemuslikku enesekindlust, ei ole meie tunne ülearu tugev. Vaade Lingguangi pagoodi juurest Yalu orule on kahtlemata lummav. Selge ilm pakub vaadet kümnetele ruutkilomeetritele Põhja-Koreas, samuti värvigammade ning teede kattematerjalide toonide erisusele kahel pool piiri. Pildistamine on taaskord keelatud, kuid ignoreerin seda. Kui tuleb kustutada, siis kustutame. Masinas on suhteliselt tühi varukaart, kuhu oleks mõttekas mõned kaadrid siiski klõpsida, et kange kaamera ennast ikka usutavana tõestaks.

Julgeolekutöötajad saabuvad kahe sõiduautoga, kannavad tavapäraseid igapäevarõivaid ning on
Vaade Changbaile ja Hyesanile Lingguangi pagoodi pargist
valdavalt vanuses 25. Minu enesekindlus taastub, kui on näha nende pealiskaudsus ja tegelik huvipuudus. Passide sisu mehi suurt ei huvita, küll aga rahusigareti imemine autojuhiga tema kulul. Noored inspektorid on päeva taaskord kirja saanud ning kuigi seekord ei õnnestunud paljastada suurt välismaist luurele tulnud meediakontserni, tabati siiski pika objektiiviga potentsiaalselt tundlikku infot nuhkiv välismaalane. Sellega on siiski meie Changbai külastus sunnitult lõppenud ning operatiivauto püsib kuni esimese kontrollpunktini maanteel visalt sabas. Sarnast eskorti saavad tunda kõik vahele jäänud ajakirjanikud ja liigselt uudishimulikud. Kauba peale pakutakse kõikide fotode kustutamist. Meie mälukaart ootab jalamati all viimast inspektsiooni. 

Vanatehnika päästev roll
Sõjaväestatud piirivalve kontrollpunktis on poistel seekord aega enam. Palutaks lahkuda autost, et see üle vaadata. Mul ripub kaelakotis kolm kilogrammi peegelkaamerat, kuid selle peale mobiiliajastul
Põhja-Korea ühisfarm
pildistamisega harjunud noorukid ei tule, et keegi võib fotode tegemiseks sellist koormat kaasas tassida. Küll rullitakse usinalt läbi mobiiltelefonide galeriid ning esitatakse kohati otsituna tunduvaid küsimusi. Oleme usinate pildistajatena alati kodustele saatmiseks telefoniga klõpsutanud ning seetõttu ei tundu kümnetele varasematele piltidele Pekingi vaatamisväärsustest mõned Changbai pagoodide pildid kuidagi kahtlasena. Telefoni tehtud piiriülesed kaadrid Hyesani viletsusest on selleks hetkeks mobiilivõrgu kaudu juba globaalselt vägevasse arvutivõrku saadetud, kust need hiljem kenasti välja õnnestub õngitseda. Tuleb tunnistada, et meil oli õnne. Veel nädal enne reisi tundus piirialade külastamine välistatud. Hiina vedas piirkonda hulgaliselt sõjatehnikat, samuti valmistuti võimalikuks Põhja-Korea põgenikelaineks. Viimasele kahtlusele andis alust teadmine, et just samal ajal korraldati suur humanitaartemaatiline õppus põgenikelaine ohjamiseks. Püstitati ajutisi telklaagreid, harjutati toitlustamist ning testiti meditsiiniteenuste pakkumist korraga riiki saabuvatele suurtele hulkadele. Põhja-Korea testtuumapommid plahvatasid vähem kui 200 kilomeetrit eemal Punggye-ri polügonil ning pinge Põhja-Korea ja USA vahel oli just ületamas kõige kriitilisemat haripunkti.

Changbaist on teoreetiliselt, aga veel ka vaid mõned aastat tagasi praktikas, võimalik sõita mööda
Etendus päevatuuril Põhja-Koreasse, Sinuiju lasteaeda
ühte maailma kummalisemat piiri sadu kilomeetreid, kuid tänaseks on maanteed lakkamatute kontrollpunktide ja kaamerate vaateväljas. Lisaks turistlikule huvile kinnitab oluliselt tõhustunud piirikontrolli ka põgenike arv. See on Kim Jong Uni võimuperioodil oluliselt langenud. Sarnaselt Hiinale saab ka Põhja-Korea pool peagi kogu piiri ulatuses toimiva elektroonilise valve, tagades ülepääsu vaid kontrollitud taustaga smuugeldajatele. Hiinal on kõriauguni Korea sõdurite kuritegudest Hiina piirikülades. Oluliselt kaugemale mööda piiri saab sõita näiteks Dandongi linna lähistel, kus Yalu deltast algavast linnast saab piiriäärseid alasid vaadelda kümneid kilomeetreid ülesvoolu. Seda on võimalik teha ka paati rentides. Põhja-Korea poolel on võimalik käia päevatuuril Sinuiju linnas, kus turistide jaoks on avatud üks osa kesklinnast ning mõned korrastatud tehased, lasteasutused ning muidugi ei pääse kummardusest kahe kõrilõikaja, isa ja poja, Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili hiigelkujudele. See kõik toimub täna ja praegu ning 21.sajandi suurim vangla jätkab oma võigast eksperimenti.

Vaata lisaks:
Loe lisaks sama reisi ülevaatlikumat kokkuvõtet
Lühivideo Changbaist ja Hyesanist
ABC dokumentaal Põhja-Korea ja Hiina piirialadelt 
Kimlandia - soomekeelne raamat YLE Hiina korrespondendilt, mis kirjeldab samalaadset kogemust põhjapoolsematel aladel Hiina ja Põhja-Korea piiril

PS. Loos mainitud autojuhilt olen küsinud luba loo avaldamiseks ning kirjeldasin ka loo fookust ja tonaalsust. Juba kohapeal oli märgata inimese ilmselget kahjurõõmu ja kogemust meetoditest julgeolekuga ringikäimisel. Koputused koduuksele teda ei häirivat, neid tulevat ikka ette. Hiina võimudel on kindlasti olemas meie ja autojuhi passiandmed. Olles kursis samalaadsete, aga ka oluliselt mõjukamate reisijate lugude ja kohalike taustajõudude saatusega, pole minusugusel hobireisijal põhjust südametunnistuse piinadeks. Küll on autoril või väljaandel võimalik reisiloo avaldamise korral saada telefonikõne Hiina saatkonnast. Kajastused kirjeldatud piirkonnast olid veel mõni aasta tagasi regulaarsed, kuid nende avaldamise arvukus on viimastel aegadel oluliselt vähenenud. Belt and Road initiative?